In certain cases, one could prove one’s innocence only by way of ordeal by hot iron – for instance by holding a piece of red-hot iron in one’s hand for a certain length of time. If the person dropped the iron or the wounds it caused had not started to heal after a few days, the person was considered to be guilty.
It was believed that divine will manifested itself by way of the ordeal by hot iron. In Saaremaa and its near vicinity, ordeal by hot iron was prescribed for proving the accused’s innocence only in cases of very grievous accusations, such as murder or being caught stealing for a third time. At the start of the 13th century, the pope prohibited ordeal by hot iron but regardless of that, it was sometimes in use even centuries later. The custom was also known in non-Christian lands, perhaps also in pre-Christian Saaremaa.
Teatud juhtudel sai oma süütust tõestada üksnes rauaproovi abil – näiteks hoides tuliseks aetud rauda mingi aja jooksul käes. Kui inimene raua maha pillas või polnud haavad mõne päeva pärast paranema hakanud, loeti ta süüdlaseks.
Rauaproovi kaudu arvati end ilmutavat jumalik tahe. Saaremaal ja lähiümbruses määrati rauaproov süütuse tõestamiseks üksnes väga ränkade süüdistuste, näiteks mõrva või kolmandal korral vargusega vahelejäämise puhul. 13. sajandi algul paavsti keelas rauaproovi, kuid sellest hoolimata oli see vahel kasutuses veel sajandeid hiljemgi. Komme oli tuntud ka mittekristlikes maades, võib-olla ka ristiusu-eelsel Saaremaal.