The Middle Ages was not at all a lawless epoch. If misunderstandings emerged between people, the dispute was resolved by judges placed in office for that purpose.
The judicial power of the Bishop of Saare-Lääne and of the Order was limited in Saaremaa in the 13th century: their bailiffs could stay on the island and exercise power for only a few months per year, while taking into consideration the advice of the local seniores. For most of the time, judicial power was in the hands of the members of the local elite and was based on old legislation. Unfortunately, no written version of Saaremaa’s traditional legislation has been preserved. We know of only references found in other documents.
The administration of justice according to the traditional legislation probably took place at assemblies of the local people. The offender could be expelled from the island for violating the rules. Alternatively, corporal punishment or monetary fines could be imposed. There were numerous accusations from which one could absolve oneself only if a certain number of men could be found who were willing to confirm under oath the innocence of the accused at trial. Oaths were sacred in the Middle Ages, and it is quite possible that in many cases, no such men could be found at all.
Keskaeg polnud sugugi seaduseta ajastu. Kui kellelgi tekkisid lahkhelid, lahendati küsimus selleks seatud kohtunike poolt.
13. sajandi Saaremaal oli ordu ja piiskopi kohtuvõim piiratud: nende foogt võis saarel viibida ja kohalike seniores’te nõuannetega arvestades võimu teostada üksnes mõned kuud aastast. Enamiku ajast oli kohtuvõim kohalike ülikute käes ja lähtus vanast tavaõigusest. Viimasest pole kahjuks säilinud kirjapandud varianti, teame vaid muudes dokumentides leiduvaid vihjeid.
Tõenäoliselt toimus tavaõiguse järgi kohtumõistmine rahvakogunemistel. Reeglite rikkumise eest võidi süüdlane saarelt välja saata, määrata peksukaristus või rahatrahv. Mitmest süüdistusest sai end vabastada vaid sellega, kui leidus teatud arv mehi, kes olid nõus kohtualuse süütust vandega kinnitama. Vanne oli keskajal püha ning võib arvata, et paljudel juhtudel selliseid mehi ei leitudki.